Peaaegu pooled Hollandisse saabunud migrantidest lahkuvad riigist kümne aasta pärast

Hollandi statistikaameti andmetel saabus 2018. aastal riiki 191 000 sisserändajat. Valdav enamus (110 000) tuli EL-i liikmesriikidest või teistest Euroopa riikidest: Liechtensteinist, Norrast, Islandilt ja Šveitsist. Statistikaamet avaldas uuringu motiividest, mis ajendavad inimesi Hollandisse sõitma.

On silmatorkav, et kümne aasta jooksul lahkus riigist peaaegu 40 protsenti migrantidest. Hollandi statistikaamet vaatas 2009. aasta sisserände andmeid, et teada saada, kuhu Hollandisse tulnud inimesed läksid. Paljud varjupaigataotlejad on naasnud oma kodumaale või kolinud teise riiki. 2009. aastal esitati kõige rohkem varjupaigataotlusi Somaaliast, Iraagist, Afganistanist, endise Nõukogude Liidu riikidest ja Iraanist. Sama pilt on võõrtöötajate seas väljastpoolt Euroopat. Veidi üle veerandi 3. aastal Hollandisse saabunutest lahkus järgmise kümne aasta jooksul. Viimase kahekümne aasta jooksul on väljaspool Euroopat pärit tööjõu ja üliõpilaste arv väljastpoolt Euroopat järk-järgult suurenenud.

Perekonna taasühinemine

81 000 sisserändaja peamine põhjus väljaspool ELi või Euroopa vabakaubanduspiirkonda oli perekondade taasühinemine või haridus. See kehtib 2018. aastal kolmandiku kohta rändajatest väljastpoolt Euroopat. Viie riigi hulka kuuluvad uued pereliikmed: Türgi, Maroko, Suriname, Ameerika Ühendriigid ja Filipiinid.

Veidi üle 20 protsendi mitte-eurooplastest tuli Hollandisse tööle. Veel 20 protsenti tuli õppima ja väikseim rühm (16 protsenti) olid varjupaika taotlevad rändajad.

ELi laienemine

Lisaks sõdadele mõjutavad välismaal toimuvad poliitilised otsused ka rändevoogusid Hollandis. See on selgelt näha Ida-Euroopa riikide töötajate näitel.

Tänu EL laienemisele on Poolast, Rumeeniast ja Bulgaariast märkimisväärselt suurenenud tööjõu rändajate vool Hollandisse. Euroopa seadus annab neile õiguse töötada Hollandis ilma tööloata.

Pettumuspoliitika

Madalmaade erinevad poliitilised ja haldusmeetmed on mõjutanud ka sisserände suurust. Mõnikord mõeldakse, kuidas julgustada inimesi Hollandisse tulema, teinekord neid eemale peletama.

Eelkõige on varjupaigapoliitika suunatud kergele pettumusele. Selle näide on välismaalaste seadus, mis võeti vastu 2001. aastal. See muutis varjupaigamenetluse palju keerulisemaks. Näiteks olenevalt riigi või piirkonna olukorrast väheneb oluliselt kollektiivkaitse võimalus. Ka 2004. aastal suurendati perekonna taasühinemise sissetulekunõudeid. Inimene, kes soovib kaaslast riiki tuua, peab teenima vähemalt 120 protsenti miinimumpalgast. Praegu peavad partnerid enne tulekut sooritama ka integratsioonieksami. Lisaks on vanusepiiri, milles pere loomine on lubatud, tõstetud 18-lt 21-le aastale.

Samal ajal käivitati 2004. aastal süsteem kõrgelt kvalifitseeritud migrantide riiki meelitamiseks. Ministrite kabinet lootis sellisel viisil teadmistepõhist majandust stimuleerida. Kava eesmärk on võimalikult lihtsustada väljastpoolt Euroopat pärit kõrgelt kvalifitseeritud võõrtöötajate (kõrgelt kvalifitseeritud migrantide) vastuvõtmise menetlusi.